Esialgse plaani järgi pidime saama Pekingisse suhteliselt valutult, 15 tunni ja kahe lennuga. Lõpuks venis minu transfeer, kui Tartust Tallinnasse sõit ka otsa arvata, üle 30 tunni pikkuseks, pagas jõudis meist veel 24 tundi hiljem ning lende sai kokku 3. Ütleme nii, et lennujaamadest sai selleks aastaks küllalt.
Meie Frankfurti lend pidi väljuma 14:15, kuid pool tundi enne väljumist tuli teade, et lend lükkib 16:00ks. Arvestades, et ümberistumiseks oli meil arvestatud 1,5h oli juba siis selge, et tõenäosus Frankfurt-Pekingi lennule jõuda oli olematu. 15 minutit enne Frankfurtis maandumist ehk umbes 18:00 paiku hakati lennukis ette lugema rebookinguid järgnevast lennust maha jäänud inimestele.. Nizza, Birmingham, Bilbao, Bukarest, Istanbul, Los Angeles, Berliin, Peking, kõigi lendude ülesloetlemine võttis vähemalt viis minutit. Peale (koos meiega economys istunud) ülikondades meeste polnud ilmselt kellegi lõpp-peatus Frankfurt, mida näitas ilmekalt ka tervet tuba täitnud järjekord, mis Frankfurtis Lufthansa piletite ümbervahetamise lettide taga lookles. Väidetavalt oli olnud hommikul Frankfurtis kehv ilm(, mis mingil naljakal viisil mõjus ainult Euroopa lendudele. Kahe päeva eest olnud Lufthansa Euroopa lendude streik ei saanud nüüd küll kuidagi hilinemise mõjutajaks olla.) Seega oli meie õnn, et me pidime edasi minema kauglennule, nii et meid võeti järjekorra ette, ilma et me oleks pidanud koos teiste tülpinud inimestega mitu tundi järjekorras ootama. Kauglennud on tunduvalt harvemad, nii et saime asenduslennu kolm tundi hiljem väljuvale Shenyangi lennule, kuigi see tähendas veel nelja tundi Shenyangis istumist ning pooleteise tunnist Shenyang-Pekingi lendu.
Lennujaamades on väga lahe jälgida seltskonda, mis sealt läbi voorib. Lufthansa piletivahetuse sabas seisis üks vanem, ehk 60ndates naine, kes käitus nagu väike laps, kuigi mitte nii hüperaktiivselt - ta kõõlus ootebarjääri küljes, kiigutas jalgu ja oli üleüldiselt väga mitte-täiskasvanulikult ebareserveeritud olekuga. Mul oli päris kahju, et ma väga stalkerlikult teda ei filminud, sest see vaatepilt oli kulda väärt. Hiljem tuli ta istuma meie taha ja tema jutust ning väga Tara'likust aktsendist sain teada, et ta lendab Los Angelesse, see selgitas natuke ka tema vaba olekut.
Frankfurti lennujaamas jäid silma erakordselt meeldivad lennujaamade hinnad - pudel vett 3.60. Nagu vanemad mainisid, siis tuli vedelike keeld käsipagasis alles pärast 9/11t, milline meeldiv kõrvalmõju lennujaama toitlustajatele. Teine huvitav kogemus oli siis, kui Frankfurti kauglendude terminali suvalises raamatupoes hakkas mängima Evert & the Two Dragonsi laul. Päris kodune oli.
Erinevate kultuuride kokkupõrked hakkasid pihta juba Frankfurt-Shenyang lennul. Eestlastest istusime kolmekesti lennuki neljases pingireas, meie kõrval üks Hiina naine. Olime juba maha istunud ja stuardessid seletasid ohutusnõudeid, kui too naine hakkas oma koha pealt ära käima ja meie taga istuvate hiinlastega rääkima. Mingi aja pärast istus ta oma kohale tagasi ja ma arvasin, et ehk ta lihtsalt suhtles enne lennu väljumist veel sõpradega. Oh, ei. Mõne minuti möödudes üritas ta mu isale, kes ta kõrval istus, kätega teada anda midagi kohtade vahetusest. Algul mõtlesime, et ta tahab minna teise äärde ema asemele, saada ehk tuttavatele lähemale, aga ei - ta soovis, et mu ema ja isa vahetaks kohad ära, et ta ise ei peaks mehe kõrval istuma.. No võta siis kinni. Usuline kuuluvus ei tohiks põhjuseks olla, see on pigem islamismi kui budismi/India usundite komme hoiduda sugudevahelisest (füüsilisest) kontaktist, ma kahtlustaks pigem ida ühiskonna mõjutusi, mis hoiavad mehed ja naised praktiliselt abiellumiseni lahus ning sellist asja nagu meeste ja naiste vaheline sõprus ei tunnista. See vahejuhtum jäi mulle nii eredalt meelde, sest see naine ei rääkinud isegi inglise keelt (ega ühtki muud keelt peale hiina keele), ometi oli ta vajadus mitte istuda mu isa kõrval nii suur, et ta oli valmis käte abil selgitades paluma inimestel kohti vahetada. Mida oleks ta teinud siis, kui ta kõrval oleks istunud kolm meest? Olgem ausad, ma pole ka just võõraste inimeste fänn, aga minnes reisima, olen ma arvestanud võimalusega, et pean mõnes lennukis viis või kümme tundi istuma inimese kõrval, kes on teisest soost, rassist, vanusest kui mina. Hämmastav oli see kogemus igastahes.
Tegelikult ma naudin lendamist, vähemalt Euroopa lende, aga ööbimisega lennud on ikka selline piin, et mul tekkis tohutu respekt väliseestlaste vastu, kes käivad aastas mitu korda eestis lendudega, mis mis võtavad ööpäeva või vahel mitu. Lend, mis algab Eesti aja järgi kell pool 10 õhtul, toitlustus kestab öösel ühest kaheni, siis tuleb "ööuni", taustaks ajudele hakkav lennukimüra, hommikusöök algab Eesti aja järgi kell 7 hommikul, mis on kohaliku aja järgi kell 1 päeval, on nii koormav, et peast käib läbi mõte, et ei taha enam kauglende teha, võin kas või käia nagu USAkad ainult oma maailmajaos..
Lennukitoitudest pole vist mõtet rääkidagi. Olgugi, et oli väga meeldiv üllatus, kuivõrd normaalselt anti lendudel süüa, mõjub lennukitoit rohkem mürgina kui kõhutäitena. Frankfurt-Pekingi lennule oli meil eraldi tellitud taimetoit, aga kuna meie lend tõsteti ümber, pidime antavat toitu vastavalt prepareerima. Nii ma siis istusin lennukis, ise viimase 36h jooksul vaevalt 6 tundi maganud, ja üritasin oma hommukunuudlite küljest riivitud liha salvrätiga eemaldada. Kusjuures, eelnev õhtusöök serveeriti täpselt siis, kui lendasime üle Tartu Shenyangi poole. Koosenlased, lehvitasin teile :).
Teine suurem kultuurikogemus seoses hiinlastega oli enne Shenyangi lennule minemist. Lennukile minemiseks pidime piletitega minema läbi väravate, aga kuna meie piletid olid ära muudetud, pidime uuesti riiki sisenemise aja ümber vormistama. Kuna me ei pääsenud väravatest läbi, võeti meid kõrvale infolaua taha, et vajalikke muudatusi teha. Ent kui meie ei liikunud väravatest läbi vaid astusime kõrvale, astus meie selja taha terve rivi inimesi, kes meie taga seisid. Olenemata kõigist eelnevatest inimestest, kes olid meie ees väravast läbi läinud, jäid kõik hiinlased meie taha seisma, nagu tähendaks punaseks vilkunud värav seda, et lennukisse sisenemise reeglid on muutunud. Sama fenomeni nägime ka enne enda piletikontrolli - stuardessid, kes juhtisid inimesi läbi väravate, pidid inimestel kätest kinni võtma, et juhtida nad vastava väravani ning korrutama üht sama lauset neli korda, et keegi neid tähelegi paneks. Ka algne järjekord piletikontrollis ei tekkinud vastava teate järel, nagu näiteks Eestis tavaks, vaid nii, et üks inimene tõusis ootetoolidelt püsti ning läks väravate juurde ning poole minutiga oli tekkinud 20 meetrine saba. Stuardess ütles küll, et 10 minutit on veel aega pardale minemise alguseni, kuid saba ainult pikenes. Samas, iseenesest mindi väravatest läbi väga kiiresti, muidugi kuniks tõrget ei tekkinud. Tundub, et asiaatide kollektiivsust propageeriv kultuur on viinud selleni, et nad on poolkurdid igasugustele välistele mõjutajatele - töölistele, teenindajatele - kuid väga altid jälgima grupikaaslasi. Meenus kohe koomiks, kus sead järgisid karja, et oleks ohutum ning tapamaja ukseavas oli juba liiga hilja, et ümber pöörata..
Veel üks üllatus oli hiinlaste välimus. Üldiselt on kõrva jäänud info, et asiaadid on saledad, nooruslikud ja ilusad. Tõsi, väga peenikeste inimeste osakaal on keskmisest suurem ning ühtegi rasvunud asiaati ei ole silma jäänud, ent siiski oli lennujaams küllalt palju pontsakaid hiinlasi. Ema pakkus välja, et tulenevalt hiinlaste ühe lapse poliitikast poputatakse see ainus laps üle ja oma loogika on selles teoorias olemas. Samuti olid mulle üllatuseks vanemad asiaadid, täpsemalt nende näonahk, mis polnud kortsus nagu näiteks vanematel europiididel, vaid kuidagi poorne nagu apelsin ning, parema kirjelduse puudumisel, lõtv ja mügarik nagu väga palju alla võtnud inimese kõht. Sealjuures oli paljude vanemate inimeste nägu väga ümar ja põsed paksud, lihtsalt nahk nagu Lõuna-Eesti maastik. Sellega mu kirjeldamisoskus piirdub, ent oma 30x zoomiga kaameraga tahan selle fenomeni küll paremaks seletuseks jäädvustada. Väga poliitiliselt ebakorrektselt lisaks veel, et tõenäoliselt tulenevalt mu elukohast "ilusate naiste maal", olen ma näinud väga vähe tõeliselt kauneid inimesi. Eestis võib praktiliselt igas ruumis, kus on vähemalt 10 inimest, leida minimaalselt ühe inimese, kelle juurde läheks ja ütleks talle siiralt, et ta on väga kaunis, ent võimalik, et tulenevalt harjumatutest juukselõikusstiilidest ning näojoontest pole ma saanud inimeste vaatlemisest kõige suuremat esteetilist naudingut.
Pärast üliväsitavat lennureisi oli imeline saabuda Pekingisse, kus olid vastas eestlased, kes suutsid suhelda kohalikega hiina keeles ning leida meie pagasi oletatava asukoha, isiklik autojuht, kes viis meid turvaliselt punktist A punkti B ning must leib ja hapukoor ootamas pärast pikka enese lennujaama toitudega mürgitamist. Oleks selline eestlaste võrk üle maailma olemas, oleks ma juba ammu kas või packbackerina ümbermaailmareisile läinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar