pühapäev, 28. juuni 2015

HAWAII: Mount Ka'ala

Üleeile sai vallutatud O'ahu kõrgeim tipp, Mount Ka'ala. Kõrgus 1227 meetrit merepinnast ja ilmselt kilomeeter kõrgusesse raja algusest. Matkasime vist kokku 6 ja pool tundi, aga koos bussisõitude ja passimistega läks 13 tunni kanti. Tripp algas 7.40 hommikul kodu lähedal bussikast, kust pidime kokku üle kahe tunni bussidega saare lääneossa sõitma. Tegelikult oleks pidanud kolme bussiga sõitma, aga õnneks saime nii edasi kui ka tagasi viimase otsa kastikaga. Mõlemal korral saime sõna otseses mõttes kohe auto peale, vedas.
Kõige raskem osa oli tegelikult raja algus, kus oli üle poole tunni mäkke kõndimist, aga kuna see oli palavas, päikese käes ja piisavalt suure nurga all, siis oli päris rõve. 
 
Varsti hakkas õnneks lõbusamaks minema, saime metsa vahele, kus polnud päikest ja sai puudest kinni hoida kui vaja. Normikad vaated hakkasid ka avanema puude vahelt, aga mitte midagi võrreldes sellega, mis tipus oli.


Mida üles poole, seda järsemaks läks (no shit Sherlock). Ühel hetkel algas tee kõrvalt võrgust aed, kust sai (lugeda: pidi) kinni hoidma, et mitte alla libiseda.


 
Lõbusaks oli alles minemas, sest ühel hetkel algas see osa, kus oli üles minemiseks vaja kasutada köisi.. Kusjuures ühes kohas oli kontreetselt 3 meetrine 90-kraadine kivisein ja köis. Awesome or awesome? Kui surnuks kukkumise ohtu poleks, siis ma siin ainult mägedes vist olekski :).
 
Tipus läks ka mudaseks ja niiskeks, nii et mu püksid on täiesti porised ning jalad (kuna ma kandsin lühkasid) täiesti ära kriimustatud. WORTH IT.
Tippu jõudes oli pikalt laudtee ja ei tundunud nagu mingit vaadetki olevat, ainult lennuradari vms punkt. Õnneks meile olid ühed matkajad vastu tulnud, kes ütlesid, et on mingi vaateplatvorm (vähemalt nii ma sain aru), kust on ülihea vaade.
Uuesti laugel maal, mõnituhat jalga kõrgemal

Vaateplatvormi polnud.. Aga oli üks VÄGA roostes konstruktsioon, kust alla kukkudes oli paarikümne meetrine kukkumine. Jah, me ronisime sinna otsa. Kerli sai küll sellega hakkama, et ta rahakott kukkus sealt alla, nii et ta pidi kuhugi alla võsastikku järele ronima.

Sutsuke roostet.

North Shore paistab.
Tagasiteel olid lihtsalt SUUUREPÄRASED vaated, aga kuna mu telo aku suri ära, siis ma pidin nutma ja ainult ajju pildid salvestama. Ehk veel kunagi tuleb veel.
Üles minek oli südamele raske, aga alla tulek oli lihtsalt ebamugav, sest niii libe oli ja ma käisin ilmselt 10 korda käna :D. Vaated olid alla tulles küll SUPER ja kurat vahepeal ikka imestasin, et ma mingitest kohtadest üldse olin üles saanud.. nojah.


Tagasi koju

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar